Ma olen vana nahktool. Mitte “vintage”, mitte “retro”, vaid lihtsalt vana. Kui ma esimest korda sellesse korterisse paigutati, olid asjad teisiti. Peremees luges ikka veel paberraamatuid, sõi laua taga, mitte, nagu praegu, plastkonteineriga monitori ees, ja televiisor oli rohkem kui lihtsalt ekraan YouTube’i mängimiseks.
Kuid ajad on muutunud.
– Jah, jah, ma viskan kõik ära! Ainult minimalism, ainult puhtad jooned.
Kas te kuulsite seda? “Heitame kõik ära!” Mina. Suurepärane pärsia vaip, millel eelmise omaniku kass ikka veel oma küüniseid teritas. Puidust kapp, mis on tundnud sõda, perestroikat ja TikTok’i. Meid kõiki on lammutatud.
Ja teate, milleks? IKEA jaoks.
Mind asendab varsti mingi plastmassist miski, mis on kokku pandud kuuskantvõtmega ja kannab ainult raskust kuni esimese sügiseni. Mis saab minust? Olen teeninud teda 15 aastat! Võtsin tuhandeid tundi filme, sadu õlleõhtuid, kümneid “see on kõik, alates esmaspäevasest spordist” ja sadu “ok, veel üks episood – ja magama”.
Mind ei ole murdnud aastad, mind ei ole murdnud kass, kuid mind on murdnud mood.
Kas te kuulete seda? See on veoauto akna taga. Noh… Hüvasti, härrased. Ärge kannatage minu saatust.
Armastus, sinu vana tool.
