Kaua pidasime vastu. Püüdsime seda mõista, kohaneda ja sellega leppida.
Aga kui prussakad hakkasid mööda käetugesid ja kapiuksi tegema igaõhtuseid jookse, sai kannatus otsa.
— ON SEE, PIISAB! — möirgas Diivan, raputades patjadest korraga välja kolm põgenikku.
“Olgu, me peame asjad korda saama,” noogutas Külmik. — Kus see mürgipurk on?
“Omanik varjas seda, nüüd on ta “keskkonnasõbralikkuse eest”,” pomisesin.
— Seega peaksime probleemi lahendama ilma radikaalsete meetmeteta? — selgitas TV.
“See tuleb välja nii,” noogutasin.
Teleekraanil oli just uudis: “Karmid meetmed illegaalse migratsiooni vastu!”
Vahetasime pilke.
“Me vajame… seina,” ütles Diivan.
Kõik sai alguse ühest prussakast.
Meie hubasesse nurka on ilmunud uus naaber – telekas. Kõrge, tasane, ekraaniga, mis suudab kõike näidata. Meie, mööbel, tundsime kohe huvi.
– Sul pole aimugi, mida ma pidin läbi elama…
ma jäin ellu.
Ma olen vana nahktool. Mitte “vintage”, mitte “retro”, vaid lihtsalt vana. Kui ma esimest korda sellesse korterisse paigutati, olid asjad teisiti. Peremees luges ikka veel paberraamatuid, sõi laua taga, mitte, nagu praegu, plastkonteineriga monitori ees, ja televiisor oli rohkem kui lihtsalt ekraan YouTube’i mängimiseks.