Kõik sai alguse ühest prussakast.
„Olgu, võib-olla eksis ta lihtsalt kogemata sisse,” arutlesin ma, vaadates, kuidas tume kuju mööda põrandalauda tormas.
Aga nädala pärast oli neid kümme. Ja siis viiskümmend.
– Neid on igal pool! — Diivan oli närvis, püüdes end vastu seina suruda. — Tunnen nende käppasid oma patjadel!
„Uhh,” tegi külmkapp grimassi. – Üks neist üritas mu varudesse sattuda!
— Kas nad maksavad isegi üüri? — pomises telekas.
ma mõtlesin selle peale.
– Tead, see pole esimene kord, kui siia tulevad uued elanikud. Oli aeg, mil inimesed tõid neid tohutuid plüüsist mänguasju oma korteritesse. Või kui robottolmuimeja ilmus…
– Jah! – Diivan hüppas püsti. – Ja mis nendega juhtus? Palusid läksid prügikasti ja robot kukkus kolmandal nädalal trepist alla!
— Aga prussakad… Need pole isegi mööbel. — Televiisor näitas ekraanile järgmist uudisteülekannet. Räägiti rändest, sellest, kuidas inimesed liiguvad massiliselt teistesse riikidesse, kuidas kohalikud elanikud kogevad muutusi…
Vahetasime pilke.
— Niisiis… me oleme nagu kohalikud elanikud ja prussakad on migrandid? — küsis külmkapp ettevaatlikult.
“Tuleb välja nii…” ohkasin.
– Aga me ei kutsunud neid! — Diivan hakkas tõmblema. – Nad just tulid ja nüüd elavad nad minu peal!
– Jah, aga me ei saa neid välja visata, eks? — Teler pilgutas ekraani.
Kõik mõtlesid.
“Aga kui neid on liiga palju…” alustas Külmik.
– Täpselt! — hüüdis Diivan. – Täna istub üks mu padjas ja homme hõivavad nad kogu maja! Kus on garantii, et omanik ei otsusta meid välja vahetada, sest “noh, kuna siin elavad praegu prussakad, siis on lihtsam uus diivan osta”?!
Vahetasime pilke.
“Me peame midagi ette võtma,” ütlesin kindlalt.
“Andke neile vähemalt desinfitseerimisintervjuu,” soovitas Televisioon.
Mulle see idee meeldis. Kuid ikkagi tundsin, et midagi tõsisemat on algamas…
