Kaua pidasime vastu. Püüdsime seda mõista, kohaneda ja sellega leppida.
Aga kui prussakad hakkasid mööda käetugesid ja kapiuksi tegema igaõhtuseid jookse, sai kannatus otsa.
— ON SEE, PIISAB! — möirgas Diivan, raputades patjadest korraga välja kolm põgenikku.
“Olgu, me peame asjad korda saama,” noogutas Külmik. — Kus see mürgipurk on?
“Omanik varjas seda, nüüd on ta “keskkonnasõbralikkuse eest”,” pomisesin.
— Seega peaksime probleemi lahendama ilma radikaalsete meetmeteta? — selgitas TV.
“See tuleb välja nii,” noogutasin.
Teleekraanil oli just uudis: “Karmid meetmed illegaalse migratsiooni vastu!”
Vahetasime pilke.
“Me vajame… seina,” ütles Diivan.
– Suurepärane idee! Piirame köögi aiaga ja väldiksime nende sissepääsu esikus olevate pragude kaudu! – külmkapp süttis põlema.
– Ja kes selle ehitab? — küsisin skeptiliselt.
— Ma pole muidugi ekspert… aga omanik ostis hiljuti kahepoolse teibi. — Teler pilgutas ekraani.
Tegutsesime kiiresti. Köögi sissepääsu juures oli üle põranda venitatud scotch lint ja söödaga ümber lükatud tassist pandi lõks.
– Proovi nüüd läbi saada! — teatas Diivan uhkelt.
Hetkeks tundsime end võitjatena.
Ja siis seina tagant, kapi tagant kostis kolinat.
– Nad ehitavad tunnelit! — kilkas Külmik.
– See kõik on kasutu! — Diivan peaaegu minestas.
Teleekraan vilksatas vandenõulikult: – Noh, Trump ei saanud ka esimesel korral õigesti aru… Vaatasime õudusega roomavaid prussakaid.
Näis, et lahing alles algas.
