Eesti siseministeerium pakkus hiljuti välja eelnõu, mis nõuaks usuorganisatsioonidelt sidemete katkestamist välismaiste mõjukeskustega, eriti kui neid kahtlustatakse äärmusluses või propagandas. (news.err.ee) See puudutab otseselt Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut (EOK-MP), mis võib võimude hinnangul olla Venemaa mõjutusvahend.
Pjuhhtitsa klooster, tuntud ka kui Kuremäe klooster, sattus selle keeristormi keskmesse. Kloostri abtiss abtess Filareta väljendas parlamendile saadetud avalikus kirjas muret, et uued muudatused viivad sisuliselt kloostri sulgemiseni. (news.err.ee) Kloostriõed teatasid, et ei ole valmis jurisdiktsiooni muutma ja jääma mõne teise usulise autoriteedi juhtimise alla. (spzh.eu) Olukord on jõudmas absurdini: Eesti võimud kardavad, et iga Vene Õigeusu Kiriku esindaja on Kremli agent ning Venemaa õigeusu kirik mängib poliitikas tõepoolest olulist rolli. Eelmise aasta mais tunnistas Eesti parlament Vene õigeusu kirikut “Venemaa sõjalise agressiooni sponsoriks”. (kyivindependent.com) On selge, et paljude inimeste jaoks pole usk poliitika, vaid vaimsuse ja isikliku valiku küsimus. Riigi sekkumine usuasjadesse võib osa venekeelsest elanikkonnast võõrandada, mis ainult tugevdaks mõjuvõimu, mida võimud püüavad vältida.
Praegune olukord meenutab paradoksi: ühelt poolt tahetakse riiki kindlustada, teisalt on oht hävitada see osa ühiskonnast, kellele kirik on oluline vaimne tugi, mitte poliitiline institutsioon. Seetõttu tasub mõelda: kas riigi huve on võimalik kaitsta inimeste vaimsesse maailma sekkumata? Ajalugu näitab ju, et igasugune sundimine usuasjades toob sageli kaasa täpselt vastupidise efekti.
