ma jäin ellu.
Kuidas täpselt, on isegi minu jaoks mõistatus. Võib-olla muutis omanik meelt. Võib-olla vaatasid kolijad mu mõranenud käetugesid ja otsustasid: “Olgu, vanamees, elage veel natuke.” Või äkki nad lihtsalt unustasid. Lõpuks suruti mind nurka, otse uue “Skandinaavia disainiga” diivani ja riidekapi vahele, mis nägi välja nagu oleks saepurust ja lootusest tehtud.
– Vend, kes sa üldse oled? — vilistasin ma uustulnukale otsa vaadates.
– Mina? Mina olen “Ingolf”. Tool.
– “Ingolf”? Kas see on nimi või diagnoos?
– Nimi. Meil kõigil on siin nimed, meil on skandinaavia hing!
“Ma ei hooli su hingest,” põrutasin oma vana mehhanismi. – Miks omanik mind välja ei visanud?
– Kes kurat seda teab. — uus formaldehüüdi järgi lõhnav kapp on sisse jäänud. — Võib-olla pole ma lihtsalt veel selleni jõudnud.
– Oh, muidugi! — helises nõudepesumasin. – Nad hoiavad sind haletsemise pärast siin. Mina näiteks olen asendamatu. Ilma minuta upuks omanik lihtsalt rasvastesse taldrikutesse!
– Kes sind vajab? — põrutas teekann, kellel oli ilmselt probleeme enesehinnanguga. – Kui elekter kaob, oled sa lihtsalt plastikuhunnik! Aga gaasiga oleksin ma kõik üle elanud!
— KES SIIN PEAKS KARTMA SEISUKORDA?! — müristas külmkapp. — Ma olen siin tegelikult elutoeks! Ilma minuta on hais nii hull, et isegi omanik jookseb minema!
“Tule nüüd, tehnikamehed,” ohkasin. – Tahtsin veel midagi öelda.
– Mis siis? Rääkige enne, kui teid lõpuks välja visatakse, pomises Ingolf.
— Kas sa ei arva, et omanik ise ei tea, mida ta tahab? Kõik see “minimalism, tähelepanelikkus, downshifting”… Mis siis? Kolm päeva hiljem sööb ta juba oma uuel laual olevast anumast nuudleid, vaatab ekraani ja püüab oma otsuseid õigustada.
“See on ajutine,” teatas garderoob enesetundega. – Ta peab lihtsalt sellega harjuma.
– Jah? — sülitasin (noh, kui saaksin). – Ja aasta pärast otsustab ta jälle, et see stiil talle ei sobi, ja te lähete kõik prügimäele!
Tekkis paus.
“See on,” alustas teekann, “sa tahad öelda…”
— Et me kõik oleme ajutised.
Kapp tegi imelikku häält. Võib-olla läks tema sees midagi katki või tekkis tal närvivapustus.
– Ei, lõpeta! — hakkas Ingolf hädaldama. — Meil on 10-aastane garantii!
– Pfff… – naersin. – Garantii? Ilmselt usute ka pensionipõlve.
Jälle vaikus. Isegi külmkapp külmus ära ja nõudepesumasin lõpetas selle peene pulbitsemise.
Siis kuuldus vaikset häält:
– jama…
naeratasin. Kui nad mind prügimäele ei saada, siis ma avan vähemalt neil silmad.
